Leivaga seotud kombestikust

Ümber jutustas Liisa Ingver 10223. a mahlakuus

1870-1906 Jakob Hurdale saadetud leivaga seotud kombestik, pärineb Juta Reio artiklist "Leivaga seotud kombestikust Jakob Hurda rahvaluulekogudes", ilmunud Eesti Rahva Muuseumi XXXVIII aastaraamatus 1990

Leivanõuga seotud teated on üle Eesti üsna samad.

Viru-Nigulast - leivategemise ajal ruumis põrandat ei pühitud - selle käsu vastu eksimine toonud Viljandimaa andmetel kaasa surma "Kui leiva anuma alt luuaga pühitavat, siis surra leiva peremees"

Paide linnast on teade, et ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tühi või tainas sees. Sedasama kinnitatakse varieerimatult üle Eesti.

Leivanõule pole lubatud panna seepigi - teade Tõstamaalt ütleb, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks", Vändras on öeldud "siis ei küpse ära".

Tervelt 15 teadet kinnitavad, et kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur kõht.

Teadmatusest või sagedamini vist küll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud isegi inimmõistus - Leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kübart panna, siis minda see, kes seda teeb, rumalaks.

Leivataigna tegemisega seotust:

Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud.

Kui leib ei hapnenud, otsiti põhjust eelkõige leivanõust - mis oli sellega juhtunud ja kuidas saada abi. Headeks abimeesteks seks puhuks peeti sigu: on arvatud, et piisab kui anda nõud sigadele lakkuda või panna põrsas anumasse hakkab jälle leib hapnema. Ka siis, kui on kindlaks tehtud, et leivanõu rikkujaks oli kuri silm, on jälle abi saadud sigadest. Põhjuseks, miks leib hapneda ei tahtnud, võis olla ka kassi leivanõus käimine - siis pidi "leivaastja alla seapõhku panema" või "nõus kassikarvu põletama"

Kui leib ei hapnenud, on abi saadud ka leivanõu katmisel riietega. Näiteks on võetud meesterahva püksid ja antud leivaastjale e leivakünale nendega peksa. "Kui leeva keha hukkas, löö posi pükstega, siis läheb ta õigeks!"

Haljalas on öeldud, et "naisteriietega kaetud nõus pole leiba hapnemist lootagi, pandagu aga meesteriided peale!" Vastupidist teadet on kuulda olnud Tartumaalt, kus on öeldud, et "meesterahva riiet ei tohtivat mitte leivaastja peale panna, siis pidada mõisa viha alla langema"

Teine häda jälle kui leib üleliia hästi kerkinud ja ka siin oli ikka perenaine süüdi: "Kui ämbliku võrk leivanõu all on, siis ajab leib üle". Otepää kandist on abinõu: kui leib mõhnes ei seisa, panna meesterahva kübar mõhe pääle, siis jäävat leib anumasse.

Kui nüüd taigen ühel või teisel viisil kerkima oli saadud, pidi seda sõtkuma või kastma. Enne sõtkumist tuli lisada sool. Teade Haljalast ütleb: kui lieval soola sees ja perenaisel põll ees, siis ei pea keegi saama õnne ära võtta". Teates Kuusalus öeldakse, et muidu hakkab nõidus peale. Sõtkuja, eriti kui see veel tütarlaps olnud, pidanud hoidma sõrmed rusikas "muidu läinud pordikuks".

Tormast pakutakse seletusena teadmist, et "kui tegija sääl juures ehk koguni peeretab, siis saab leib halva mao", selline tegu pidavat soodustama ka leiva hallitamist.

Hoiatatakse, et "kui kastja kastmise man või enne kastmise lõppu joob, läheb leib vesiseks" või "saab kastja joodikust mehe.

Ilus ülemaaline enne lubab sõtkujale, kes töö lõppedes "lõime paksult jahu puistab, ilusate valgete juustega lapsi".

Probleemiks olevat kui pärast leiva sõtkumist tainas käte küljest ära ei tule - tüdrukust sõtkuja pidada siis saama kurja ämma.

Viljandi kihelkonnast on teada ka müstiline enne, mille kohaselt ei tohtivat leivaste kätega õue minna, sest siis muutuvat sõtkuja "susiks"

Leibade vormimise juures on põhilised ended:

Kui tütarlaps ilusad siledad leivad silub, saab ta "sileda näoga peigmehe", kui seda teeb naine, saab ta "ilusad lapsed"

Veel olla leibade kaudu võimalik ennustada, kas minnakse ligidale või kaugele mehele: "kes tüdruk leivad kõrgele nippu veeretab, saab küla otsa mehele, kes madalad, see tua taha".

Pikergused leivad näidanud pere rikkust.

Leibade vormimise ajal pidanud rangelt hoidma sõrme leiva sisse sattumast - see olnud eelkõige surmaenne, või nad aga tähendada ka sündimist: Kui sõrm leiva sisse, siis surma või tite sõnumid"

Leibade küpsetamine

Leibade küpsetamisel on peetud heaks endeks, kui need hommikul vara ahju said.

Ahjukütmise kohta märgitakse, et tuld ei tohi ahjus puhuda, muidu võivad leivad jääda taignased.

Kui ahi küdes, jõudsid eelnevalt valmis tehtud leivad veel kerkida. Siis tõmmatud söed ahjuroobiga leesse ja pühitud ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks.

Nüüd pidanud perenaine teadma, mis ohud varitsesid, kui leivad valesti ahju panna:

Ka leibade ahjupanemise juures pidanud valvama, et sõrm nüüd juba valmis voolitud leiva sisse ei läheks - see tähendanuks loomade haigust.

Seejärel vajati leivalabidat, mis pidi olema toasoe, et kerkimist maha ei võtaks ning valmistatud lepapuust.

Tähtis olnud silmas pidada, et "enne veeretatud leivad enne ka ahju saanud", siis võinud loota, et peretütred ka õiges vanusejärjekorras mehele läksid. "Leibu ei tohtinud segamini ahju panna, muidu tütred saavad tagaspidi mehele"

Enne leiva ahjupanemist tehtud ristimärk. Ahju pannes tehti rist labidaga "siis leib ei kahane", "sõs ei saa vana sarviline leiba ahjust ära näpata". Rist aitas kaasa leiva kerkimisele ja kaitses lõhkimineku eest. Risti tehes ei mõelda usukommetele, vaid "tehakse nii nagu vanaemad tegid".

Teine tava oli leibade musutamine - leiba ahju pannes teha mokkadega häält nagu annaks teisele musu ilma suud vastu panemata - siis pidavat leivad hästi kerkima

Kui leivad ahju pandud, hakati mõtlema, et need kenasti kerkiks. Tõsteti lapsi ahjusuu ees, anti neile musu ja öeldi "tõuse, tõuse kakuke, kasva kasva, lapsuke!"

Kui leivad ahjus, ei tohi keerata selga ahjuukse poole - leivad võivad jääda taignased.

Ahjusuu ees midagi ebaviisakat teha (peeretamine, halvad sõnad) ei tohi - leivad lähevad ahjus lõhki, tulevat küür selga.

Leiva segamisest kuni ahjupanekuni tehtud vigade eest tasuks oli küpsetajale lõhki küpsend leib - seda ei ole peetud heaks märgiks. Olenevalt, kas pragu oli risti, pikuti või mõnd teist moodi, ennustati pere lagunemist, kellegi lahkumist, surma või ka sündi.

Ahjus ei tohtinud leiba noaga torkida, et vaadata, kas leib küps. Kui väiksem leib enne välja tuli ahjust, ei tohtinud seda noaga lõigata. Sooja leiva noaga lõikamise keeld on olnud üle maa - tohib ainult murda (muidu jäävad teised ahjusolevad leivad tooreks).

Ei tohi hakata leiba sööma enne kui teised leivad on veel ahjus - muidu kaob leivaõnn

Ahjust võttes taas leivale ristimärk teha - see kaitseb kurja silma eest

Kui leivad ahjust väljas, ei tohi ahju tühjaks jätta, vaid peab puu kraami ahju viskama, muidu kaob leivaõnn majast ära. "Ahju ei tohi tühjaks jätta, muidu pidada teisel aastal viljapead tühjad olema"

Leiva söömisega seotud teated:

Sooja leiba on ikka suureks maiuspalaks peetud ja sooja leiva eest öeldud tänu on kõige väärtuslikum "see aitüma on otse taevasse"

Leiva otsast lõigatud esimene kannikas on "kasu e kasvukannikas" - "kes seda lastest sööb, kasvada suureks". Audrus on öeldud "peremees peab leba pealt kasukannika lõikama, siis on lebal jätku"

Sangaste "kui neiu kannikaid sööb, sellel kasvavad suured nisad, noormees saab valitseja e kubja väimeheks"

Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel - kes leba pohja ära soi, see pidi kasvu poolest väikseks jääma.

Ka leiva söömise aeg on oluline - õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Leiva lõigatud külg ei tohtinud olla laua ääre poole.

Pudru kõrvale leiva söömise keeld - kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse.

Leiba ei tohi süüa noa otsast - seetõttu kasvavad lapsel suur, kiuslik ja kuri süda

Ristimärgi tegemine oluline ka leiva lõikamisel - sellega loodetakse säilitada leiva jätkumist. Enne lõikamist teha ristimärk tervele leivale, leiba pooleks lõigates, kummalegi poolele ristimärk: leival on siis jaksa.

Kui leiba külakostiks viia, siis mitte kunagi ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tükike endale lõigata - muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära.

Kui annad leiva laenuks, hammustada otsast tükk ära, sest muidu poole saajal leivast mingit kasu.

Leiva vastu on olnud alati suur austus - leivaraasuka peale astuja saab karistuseks näljasurma. Kui leib kukub maha, võetakse see üles ja antakse suud - seda on teinud vanad ja nõudnud karmilt ka lastelt. "leiva mahapillamise patu võinud andeks saada, kui seda otsida nii, et pea higist märg".

On teatud, et leigatud pool tuleb laua poole seada, et leiva puudust majasse ei tule.

Pole koguni hea, kui leib seljapeal seisab. Kui mõni noor inimene juhtus seda tegema, öeldi: ei sina küll õigel viisil surema saa, kui leiva nõnda seliti lauvale paned!"

Sooja leiba ei tohtinud lõigata, vaid pidi murdma! Ristimärke teha ka söömise juures leivale. Sooja leiba pole mitmel pool üle maa noaga puutuda tohtinud.

Kui leib on lauale jõudnud, tuli ikka ja jälle mõelda sõnadele, et leib on vanem kui meie ja seetõttu ei tohtinud neid käske-keelde mitte vaidlustada, vaid hoopis lihtsalt ja loomulikult täita.