Kalurite uskumused on eelajaloolisest ajast pärit veendumused, et teatud kombetalituste sooritamisega võib pälvida üleloomulike jõudude kaasabi pideva kalaõnne tagamisel (või ebaõnne vältimise); tuntud maailma kõikide kalastajarahvaste juures, nüüdisajal taandunud pelgalt kombetäitmiseks või tavaks, mille tagapõhi on ununenud, näiteks soov " Kivi kotti!", õngesöödale sülitamine, ookeanipüügil esimese vette lastavasse traali leiva ja nikkelmüntide asetamine. Halbu endeid usutakse kohati praeguseni.

Kui me oma uuringu käigus läksime sellele küsimusele vastuseid saama, olime veidi pessimistlikult häälestatud. Arvasime, et tänapäeval need enam ei toimi, kuid eksisime ja meie vestlused osutusid äärmiselt põnevaiks.

Vestlustest kaluritega jäi kõrvu mitmeid huvitavaid uskumusi ja tähelepanekuid, mille järgi on elatud ja elatakse veel  tänapäevalgi - sageli küll enesele arugi andmata, et need nende elu mõjutavad.

Oma uurimuse käigus kogutud materjalide põhjal jaotasime kalapüügiga seotud uskumused järgnevateks gruppideks.

Saagiõnne mõjutamise uskumused.

٭Kui võrk ei püüdnud, lõigati mõnest naabri edukamast võrgust niidikesi või terveid silmi, millega suitsutati oma võrku.

٭"Mäletan üks mees arvanud, et keegi on tema võrke viltu silmaga kaenud. Ühel päeval tuli ta kahtlase näoga randa. Riputas võrgupuntrad vabedele ja võttis veidi püssirohtu, et nõidust suitsetada. Niipea kui mees tikust tuld krapsas, läksid võrgud põlema ja ka tuletegija ise. Mehel ei jäänud muud üle kui jooksis kaelani vette." (Anseküla vana kaluri Hindrek Sepa meenutused)

٭Pahade vaimude peletamiseks tulistati rippuvate võrkude suunas soola või muud "rohtu", mida ei tohtinud keegi pealt vaadata. Usuti ka võrkude äranõidumisse(võrgud kalatuks) ning oletatava nõiduja vastu kasutati vastunõidust. Ja vastupidi- sõrulaste omaaegsed head kalasaagid seostati nende nõidumisoskusega. ( Mereleksikon lk 143-144 ).

٭Hea kalaõnne puhul ei kiideldud, ka võõras ei tohtinud kaluri suurt saaki kiita, et mitte tema kalaõnne ära sõnuda. Tabu oli merel kutsuda kalu või loomi nende õigete nimedega. Püügi ajal ei tohtinud laulda, karjuda, vilistada, vanduda, petta ega tüli norida. Võrku randa kandes oli hea enne, kui vastu juhtus siga või mees, halb kui jänes või naine. Kui vastu trehvas halb inimene, mindi koju tagasi ja alustati rannateed uuesti või loobuti sel päeval üldse kalaleminekust.

٭Söögilauas ei tohtinud kala söömist alustada sabast (siis ei minevat ta enam võrku), kala põie söömine põhjustavat võrgukudumisel silmade vahelejätmist, kala silmi ei tohtinud aga üldse süüa. (Saare Kalur", nr.13, 7. Juuli 1984. " Kui meresõitu saatis ebausk.")

٭" Kalaõnnele aitab kaasa hea tervis, kala rohkus ja kõva töö."( Hillar Lipp)

٭" Kui vihmauss suust enne läbi käib, hakkab kala paremini õnge otsa."( Arvo Käesel)

٭" Kalasaak tuleb hea kui naistes käia ja kui on hea lootus. Ja kui unes näed, et kala on, siis on ka."( Arni Jürgens)

٭Hooaja esimene kala tuli merele tagasi anda, selleks osutunud siig või särg ennustasid kehva, latikas aga head kala- aastat. Hea kalaõnnega inimene võeti meelsasti merele kaasa, sellise kaluri paadist toodi õnneseemneks oma paati kalasoomuseid. Ahnusest liiga väikesi kalu püüdvad kalurid arvati tulevikus jäävat kalata, heldeid arvati meri soosivat- seepärast ei tohtinud kalur keelduda rannas osa saagist kalavastalistele, ka kass pidi saama oma osa.(Mereleksikon lk 143-144.)

Uurimistöö jaoks Nasva kalurikülas materjali kogudes olime ise tunnistajateks, kuidas Nasva rannas oli kaluripaatidele vastu tulnud kohalikele inimestele... anti veidi värsket kala pannile ja ka kassile.

٭Pea püüdjale, saba saajale, keskpaik keetjale (Kuusalu). Üks osa jumalale, kaks kalurile( Pärnu).

٭Ei verk kala etsi kala etsib vergu üles( Kuusalu).

٭Ega kalal kella kaelas ole, ega hülge sängi tule ( Jõempa).

(Vanasõnaraamat, 1984. lk 100-104.)

Looduse ended.

٭Kes jäätegemise ja jäälagunemise ajal verku ei hoia, ei ole vergumies( Kuusalu).

٭Tuul ja torm on mere püha, vaga ilm toob kalaliha (Emmaste).

٭Mees koiduga merele, päevaga öhtsele( Karja).

٭Kärmetuul on mere reha( Häädemeeste) st, et kagutuul riisub mere tühjaks, ei maksa kalale minna. Kui vastutuult vilistamine pidi tooma õnnetust, siis tuulevaikse ilmaga võis tuule ergutamiseks vilistada. Ka ei tohtinud vastutuult õmmelda ega lappida, sellega nii-öelda tuult kinni õmmelda või siduda. Ebaõnne võis tuua jõulupühal aevastamine.

٭Idatuul lõpetab kalasaagi( Kuusalu).

٭Idatuul- mereluud, voata, et pühib katlast vee koa veel ää (Pöide).

٭Kui palju siidi sadab, siis tuleb hästi kala välja( Kolga- Jaani). (Vanasõnaraamat,lk 107.)

٭" Kui pikka aega on olnud vaikne ja kui siis on tuulisem ja tormisem ilm, selle järgi peaks kalapüük paranema."( Elli Kuusk)

٭"Kui õhtusel päikeseloojangu ajal varesed  ja hakid puudele kogunevad- on oodata tormi..."( Gustav Käesel)"

٭"...Kui tõuseb loode -või idatuul on oodata mere tõusu..."( Arvo Käesel)

٭"Nasval on ida tuul toonud mere nii lähedale, et ilma kalurisaabasteta ei olnud võimalik õues liikuda..."( Arvo Käesel)

٭"...Kellel ida või loode tuulega võrgud sees saab meremuda..."(Hillar Lipp)

Paadi ja kalapüügivahenditega seotud uskumused.

٭Kes laevaga riidleb, see elu kautab( Kaarma). (Vanasõnaraamat, lk 100-104.)

٭Eestis langetati paadilaua puud põhja suunas, paadi ehitamist nagu püüniste valmistamistki ei alustatud reedel (Kristuse surmapäev) ega esmaspäeval, parim paadilaud ohverdati tükeldamisega. Uus paat piserdati enne vettelaskmist viinaga, et merel ei juhtuks viina läbi õnnetust.

٭Paha silma ja nõidumise vastu paati suitsutati, vettelaskmisel tiriti teda üle kirvetera, et ta meres igalt poolt läbi pääseks.

٭Proovisõidu tegid kogenud kalurid, pärast seda ohverdati merre mõnikord viina. Paat tuli alati merre lükata pära ees. Vanu paate enamasti ei põletatud, vaid lasti ära kõduneda, paadijäänuseid peeti pühaks. (Mereleksikon lk 143-144.)

٭Kalavõrkude kudumist soovitati alustada talvel noorel kuul hommikupoole ööd neljapäeval või laupäeval, mitte kunagi esmaspäeval, teisipäeval või reedel. Hea oli võrgukudumist alustada ajal, mil toimus pühapäevane jumalateenistus (mõnikord viidi tükike võrgu alget sinna kaasa).

٭Kudumise ajal oodati esimeseks külaliseks head inimest, ebasoovitava isiku puhul visati alustatu ahju ja alustati uuesti. Võrku, milles pidi olema paaritu arv silmi, suitsutati kadakasuitsuga. Enne merreviimist tehti võrgule ristimärke, asetati sellele pihlakaoksi, soola, muda, vahel isegi elus põrsas. Kes kuivama riputatud võrkude alt läbi puges, pidi tagurpidi tagasi minema, maas lebavatest võrkudest üle ei astutud. (Saare kalur", nr.13, 7. Juuli 1984. " Kui meresõitu saatis ebausk.)

٭"...esialgu on ikke niimoodi, et esmaspäeval või kolmapäeval ei viida püünist sisse."(Arni Jürgens)

٭Mees püüab merd, meri püüab meest( Karja).

٭Merel on sada südänd( Kuusalu).

٭Meri annab, meri võttab, meri mehegi mattab( Viru- Nigula). (Vanasõnaraamat, lk 100-104.)

Küsimuse peale, mida nad arvavad uskumustest ning ebausust- vastas enamik, et neil kõigil on mingil määral aukartus just nende uskumuste ees, mida nad on kuulnud oma isalt või vanaisalt. Need on teadmised, mis on pärandatud põlvest põlve...Need on aidanud elada...

Uskumused koos põlvkondade vältel talletatud kalapüügikogemustega on andnud kaluritele vajaliku enesekindluse, et teha oma ebaõnnerohket põhitööd ning teenida endale ja oma perele põhielatist-kala.