Aastavahetusega on seotud palju maagilisi uskumusi, millest üks on kindlasti ennustamine. Siiani valatakse tina, vanasti valati jahedasse vette ka kuuma parafiini või küünlarasva. Tinavalamisel vaadati kujukestelt, mis välja tulid tulevikku ning sümbolid olid üsna lihtsald - mida säbrulisem kuju seda kirevam elu. Varasematel aegadel taheti teada, kas elatakse samas kohas edasi või kas üldse elus ollakse. Väga olulised ennustamisteemad olid veel armastuse leidmine, laste saamine, karja edendamine ning eelseisvad reisid. Levinud oli kuusel põlema süüdatud nimeliste küünaldega ennustamine - kelle küünal varem kustus, sellega juhtus õnnetus või jäid tema elupäevad lühikeseks. Mõnikord pandi küünlad ka vette ujuma. Tähendus jäi samaks. Ka laoti laual olevate kruuside alla soolakuhjad, kelle kuhi hommikuks laiali oli valgunud või sulanud, seda ootasid ees õnnetused. Öösel tasandatud koldetuhale tekkinud jälgede suuna järgi vaadati ka saatust uuel aastal. Jäljed, mis suundusid ukse poole tähendasid kodust lahkumist.

Aastavahetusega seotud on ka kaks keeldu - naine ei tohtinud minna uusaastahommikul esimesena teise peresse - see tähendas õnnetust ning öösel ei tohtinud lauda ära koristada, et toitu jätkuks ka uueks aastaks. Esimene uus-aasta õnnitleja pidi olema mees.

Eestis tähistati enne 16. sajandit praegust aastavahetusaega nääridena, mis on alamsaksa keelest tulnud nimetus. Pärast 16. sajandit on aga hakatud seda tähistama aastavahetusena. Pärast südaööd tuleb uskumuse järgi õues hääli kuulata, et teada, mis uus aasta toob. Nii märkis kirikukellade kuulmine kellegi surma, kilgete ja naeru kuulmine pulmi ning lapse nutt imiku sündi. Alles 20. sajandi teisel poolel on kujunenud aastavahetusest olulisim tähtpäev kogu aastas, mida tähistatakse üle Euroopa. Õues käimine, kolamine ja paugutamine on kogu aeg kuulunud tavandisse. Nii peletati eemale deemonlikke jõude. 20. sajandi keskpaigas kuulusid Lääne-Eesti tavandisse näärisokud, nääripoisid ning näärikarud, kes käisid aastavahetuse järel head uut aastat soovimas.

Näärisokk kandis karvast lambanahast kasukat ning puuroika külge oli kinnitatud sokupea, tihti seoti talle kaela kelluke. Sokupea oli karvase nahaga kaetud, sarvedega, sokuhabe ees ja klaasist või joonistatud silmad peas. Ühte sokupead kasutati palju aastaid järjest. Mõnikord kinnitati soku seljale veel saunavihast saba. Vanemal ajal olid pea ja saba kinnitatud looga või pikema puu külge. Sokkudeks maskeerisid end ainult mehed. Näärisokk liikus ringi kas üksinda või siis sokukambaga, kuhu võisid kuuluda veel karu ja karutaltsutaja. Ukse juurde jõudes tõmmati sellele kriidiga rõngasrist ja kirjutati uue aasta number. Toas sooviti head uut aastat, puksiti pererahvast, pritsiti mõnikord veega kastes vihta vette, näärikaru mõuras ja tikkus naistele kallale, mille karistuseks taltsutaja teda piitsutas. Joodi pakutud nääriõlut ja mindi edasi järgmisse peresse. 20. sajandil peredes pikalt ei peatutud ega kogutud ka andisid. Varem on siiski kaasa saadud toitu ja pähkleid, mida ühiselt hommikuhakul õllekannu taga on söödud.

Näärikaru aga oli pahupidi pööratud lambanahkse kasukaga ning karvamütsiga mees, keda sageli saatis karutaltsutaja, kes hoidis looma nööri või keti otsas, käskis "karul" tantsida ning karistas teda, kui viimane proovis pererahvast rünnata.

Nääripoisid aga olid ilma maskideta noored, kes käisid majast majja, norisid õlut ning soovisid head uut aastat. :) Tava hakkas vaibuma 1950. aastatel.

Näärisokud alustasid ringkäiku enamasti enne südaööd või pärast uue aasta saabumist. Kuna sokud olid mehed, siis oli selle läbi kindlustatud ka, et esimesena astus üle läve meesterahvas ja õnnitles saabunud uue aasta puhul. Seega oli majaõnn tagatud. Näärisoku tava on sarnane Skandinaavia, kuid ka näiteks Sloveenia kommetega. Näärisokuks käiakse tänini paigus, kus on noori mehi, kes soovivad sokuks käia. Aastavahetusel on kombeks katta suur pidulaud ning kingitusi jagada. Sarnaselt jõuludele, loetakse ka aastavahetusel salmi. Mõistagi nääri- mitte jõuluvanale. Uus-aasta ööl ning esimesel jaanuaril peaks sööma kala, sest see toob head õnne. Samuti küpsetati näärideks ning jõuludeks eriline seemnete ning viljapeadega leib, millele raputati soola ning viidi loomadele uue aasta tervituseks, et aasta hea tuleks. 19. sajandil ning 20. sajandi alguses hoiti osa leiba alles veel karjalaskepäevaks või jüripäevaks, et siis pakkuda seda taas loomadele ning karjastele. Vana, õlgede ja heina tuppa toomise tava tähistas ka head õnne ning viljakust.

Olgu vahele märgitud, et 1. jaanuar on kirikukaldendris Jeesus Kristuse ümberlõikamise püha.

Loomamaskidest (mida ka uus-aasta ööl kanti) on Eestis kõige levinumad sokk, kurg, hani ja karu, kuigi on maskeeritud ka hobuseks, vähem muudeks loomadeks, näiteks ka elevandiks. Loomamaske on peetud vanemate maskeerimistavade hulka kuuluvaks ja seostatud enamasti viljakuse taotlemise ja viljakusriitustega. Mütoloogiast on teada, et jumalad esinesid kindlate loomade ja lindude kujul. Teine varasem uskumuste ring on seotud totemismiga ehk inimeste pärinemisega kindlatest loomadest ja lindudest, keda peeti konkreetse rahva esivanemateks. Selliste loomade ja lindude kohta kehtis rida keelde, nende auks korraldati riitusi. Hantide, manside, kettide ja paljude teiste põhjarahvaste juures näiteks peeti tapetud karu auks karupeiesid, et lepitada karu, kunagise esivanema hinge küttide ja külaelanikega. Usuti ka, et mütoloogilised olendid ja jõud võivad võtta erinevaid väliskujusid, muuhulgas esineda ka loomadena. Sageli seostati näiteks kitse kuradiga. Loomamaske on kasutatud erinevate riituste juures, nad kuuluvad enamasti sügistalviste pühade või siis karnevaliperioodiga (suurest paastust lihavõteteni) kokku.