Naiste rõivastus.

1780 -ndatel aastatel tekkis uus siluett: pihaosa muutus lühemaks, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava tipuga. Seeliku tagumisel osal oli rohkem volte ning seda hoidis ülal nn istmepolster. Seelik oli väga tihti väga liibuv, vöökoht sale ja rinnaosa kumer, kuni lõuani "täispuhutud". Kaelas kanti kohevat salli või šabood. Varrukad olid pikad ja kitsad. Revolutsiooni ajal siluett veidi lihtsustus, kadus istmepolster ja "täispuhutud " pihaosa, sall asendati õlarätiga. Tekkisid seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti "caraco" jakk.

Materjalid olid ühevärvilised ja siledad. Naisterõivastuses levisid redingotmantli ja frakitaolisi jakke, nende juurde kanti jalutuskeppi.

Rikaste soengud jäid kogukateks kuni sajandi lõpuni. Kanti kohevaid vabalt langevaid lokke. Kübarad olid tavaliselt laia servaga ja erinevalt kaunistatud.

Inglismaal hakati juba enne 1789 a igapäevaellu sisse viima antiikseid elemente. Klassitsismi mõju levis ka naisterõivastusele. Moepilti tekkis nn antiikne kleit ja seoses sellega uus naise ilu ideaal. Hindama hakati keha loomulikke vorme ja jooni.

Kleit oli lühikese pihaosaga, rinna alt vöötatud või kokku hoitud , suure dekolteega. Seelikuosa oli sirge ja drapeeritud, varukad lühikesed, sageli kroogitud. Kleidid võisid olla slepiga. Tänavakleitidel oli slepi pikkus kuni 6 küünart, pidulikel kleitidel 14 küünart. Eelistatuimaks materjaliks oli siledad õhukesed valged kangad (musliin, batist, popliin). Ulerõivad asendati himationi sarnaste sallidega, mis tehti tihedamatest hästi langevatest kangastest. Korsetti ei kanti, sageli loobuti ka särgi kandmisest kuna see segas ilusate joonte tekkimist.