Lakikihtide töötlemiseks kasutatakse mitmesuguseid abrasiivmaterjale. Vedelikest abrasiivmaterjalid on järgmised:

• tasandusvedelikud;
• poleerveed;
• poleerpastad.

Tasandusvedelikud kujutavad endast orgaaniliste lahustite segu, millele on mõnikord vähesel hulgal lisatud vaike ja nitrotselluloosi. Tasandusvedelikes kasutatakse vähemaktiivseid lahuseid, et nad lakikihti liigselt üles ei sulataks.

Tasandusvedelikke kasutatakse lakikihi ebatasasuste silumiseks või lihvitud lakikihi lihvimisjälgede kõrvaldamiseks. Pindaktiivne aine aitab ülessulatatud laki ühtlaselt pinnale jaotada.

Tasandusvedelikke kasutatakse nitrolakkkatete tasandamiseks käsitsi või poleerimismasinal ilma eelneva lihvimiseta. Tasandusvedelikud koosnevad nitrotselluloosist, vaigust, plastifikaatorist ja orgaanilistest lahustitest. Kuivaine sisaldus on umbes 3%.

Polituurid koosnevad kiletekitajast ja orgaanilistest lahustitest. Erinevalt lakkidest on polituuride vaigusisaldus võrdlemisi väike 5-15%. Peale selle on polituurides sisalduvad lahustid väiksema lahustuvusvõimega, millega hoitakse ära aluskihi ülessulatamine poleerimise käigus. Polituuride ülesandeks on lakikihi tasandamine ja selle paksuse suurendamine.

Šellakpolituur (piirituspolituur) kujutab endast šellakvaigu 6-14%-list lahust etüülpiirituses. Šellakpolituuri kasutatakse šellak- ja nitrolakkidega lakitud pinna poleerimiseks. Vedeldatakse etüülpiiritusega.

Lihvimis-poleerimispastad kujutavad endast peene abrasiivpulbri segu taimsete õlide ja lakibensiiniga. Neid kasutatakse lakikihtide lihvimiseks ja poleerimiseks.

Lihvimispasta koosneb alumiiniumhapendist (abrasiiv), kastoor- ja vaseliinõlist ning lakibensiinist, mida kasutatakse lakk-katete lihvimiseks.

Poleervesi kujutab endast lahustite ja väga peeneteralise abrasiivmaterjali emusiooni. Poleervett kasutatakse poleerimise käigus pinnale tekkinud õlilaikude eemaldamiseks ja lõpliku läike väljatoomiseks.

Abrasiivpaber ehk lihvpaber ehk lihvimispaber ehk liivapaber on abrasiivipulbriga kaetud paber pindade lihvimiseks.

Abrasiivi liigi järgi eristatakse liivapaberit kitsamas mõttes, klaaspaberit ja smirgelpaberit.

Esimesed märkmed liivapaberi kohta on leitud 13.sajandil Hiinast. Algselt kasutati ka hai nahka pindade töötlemiseks. 1833a. leiutas John Oakey uudse tootmistehnoloogia, millega sai liivapaberit masstootmisele viia.

Abrasiivpaberi tootmisel kasutatakse järgmisi materjale:

• räni - enam levinum;
• granaat - enam kasutatav puutöös;
• smirgel - kasutatakse metalli lihvimiseks;
• alumiiniumoksiid - töödeldakse metalli;
• ränikarbiid - väga erinevate terade suurustega, kasutatakse märgtöötlusel;
• kroomoksiid - kasutatakse mikropaberi valmistamiseks;
• keraamiline alumiiniumoksiid - kasutatakse kõrgsurvetöötlusel.

Abrasiivpaberit toodetakse järgmisel kujul:

• leht - 9-11 tolli;
• vöö - erinevate suurustega;
• ümarad;
• rullides.