Teater tekkis antiik-Kreekas umbes 2500 aastat tagasi seoses pidustustega Dionysose auks

— Antiikteatris lavastati tragöödiaid juba alates 535. a. e.m.a. Alates 480. a. e.m.a lisandusid komöödiad. Kõik etendused olid mõeldud massilise vaatajaskonna jaoks. Kreeka teater oli vabaõhuteater, etendused toimusid lahtise taeva all ja päevavalges. Näiteks Ateena teater mahutas 17000 tuhat pealtvaatajat. Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra, pealtvaatajate kohad ja skeene.

Orkestra oli väike ümmargune väljak, läbimõõduga umbes 24 meetrit, kahe külgmise sissekäiguga, mille kaudu sisenes alguses publik ja hiljem koor. Orkestral toimus tegevus.Skeene oli algselt näitlejatele ümberriietumiseks mõeldud telgitaoline ruum, kust näitlejad ilmusid oma osi täitma. Hiljem asendus see püsiva ehitisega, mis harilikult kujutas lossi või templi esikülge. Skeene asetses näitlejate foonil ja kujutas omamoodi dekoratsiooni. Pealtvaatajate istmeread asetsesid astmeti, piirates orkestrat hobuserauakujuliselt. Lavatehnika oli primitiivne. Jumalate õhkutõusmiseks oli midagi tõstekraanataolist.

http://www.google.ee/imgres?imgurl

Draama kujunemine on seotud viinamarja, veini- ja viljakusjumala Dionysose kultusega. Tema auks peeti kevadeti 5-päevaseid karnevali-tüüpi pidustusi, millest kolmel esimesel ja viimasel päeval toimus teatrietendusi. Selle kultuse ühe koostisosana arenes draama oma kolmes harus: tragöödia (kurbmäng,lepitamatu konflikti ta traagilise lahendusega, tavaliselt ülla tegelase hukkumisega lõppev näidend)  draama  ja komöödia (naljamäng, lõbus näidend).

Antiikteatri silmatorkavaim erinevus tänapäeva teatrist oli see, et näitemäng oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist takistasid pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask. Mask avas tegelaskuju olemuse: soo, vanuse, sotsiaalse ja majandusliku seisundi. Näitlejad oli ainult mehed.