1. Kirjakeel on üldkasutatav normitud keelevariant, mis esineb nii suulises kui ka kirjalikus vormis, mida kasutatakse ametlikus ja avalikus kasutuses (sh ajakirjandus, ilukirjandus, avalik info). Kirjakeele norm on kirjas uusimas õigekeelsusõnaraamatus "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" http://www.keelevara.ee/login/.

2. Ajakirjanduskeel põhineb normitud kirjakeelel, kuid sageli kohandatud tarbija keelekasutuse järgi (nt kollases meedias võib olla kasutatud ka slängi ja argikeelt).

3. Oskuskeel on seotud ühiskonnas tegelevate erialade ja nende mõistestikega. Oskuskeel lähtub kirjakeele normist, kuid on sellest täpsem ja eripärase lauseehitusega. Oskuskeele alla kuuluvad näiteks seaduskeel ja teaduskeel, sõjanduskeel, meditsiinikeel jne. Uute tegevusvaldkondade arendamine nõuab keelelt ka uusi oskussõnu (nt pangandus, infotehnoloogia, meditsiin).

4. Murdekeel on ühe territooriumiga seotud keel. Eestis eristatakse 8 murdeala, mille erijooned on säilinud rohkem äärealadel. Vaata murretest lähemalt teemade 1 ja 2 alt.

Vaata ka „Väikest murdesõnastikku“ http://www.eki.ee/dict/vms/.

5. Släng on mingi inimrühma üldkasutatavast kõnekeelest erinev keelevorm (nt õpilassläng – õps, mata, kontra jne). Vaata slängi kui sotsiaalse murde kohta ka teema 1 ja 2 alt.

Vaata ka "Eesti Esimest Slängi Sõnaraamatut" http://www.eki.ee/dict/slang.

6. Suuline keel on spontaansem ja loomulikum keelekuju kui kirjakeel, selles osas toimub muutusi kõige rohkem. Argikeelele on omane lühendamine (nt vä`või`, ned `need`, a `aga) ja lisasõnade ja häälitsuste kasutamine (nt noh, nagu, onju, jah, ahah, ää).

7. Kirjaliku vestluse keele kasutussituatsioonid on vetlused MSNi vahendusel, internet jututubades ja suhtlusvõrgustikes. Kirjaliku suhtluse keeles kasutatakse kõnekeelseid jooni.

8. Ilukirjanduskeel on tavakeelest kujundlikum ja iseloomulike tunnustega.
Loe ilukirjanduskeelest järgmisest peatükist.