Õmblemine
Vanasti tegi perele vajaminevad riided pereema ise - riiete
lõiked olid lihtsad ja erilisi oskusi õmblemine ei nõudnud. Särkide,
seelikute jm rõivaesemete õmblemisel piirduti silma järgi mõõtmise ja
lõikamisega. Riiet lõigati lambaraudadega, õmmeldi sepa tehtud
nõeltega, kurrud vajutati riidesse kuumade leibade all.
Kaubalis-rahaliste suhete arenemisega 19. sajandil hakati kasutama
vabrikunõelu, samuti kääre. Sajandi teisel poolel levima hakanud
õmblusmasinad olid sajandi lõpul juba taludeski üldised.
Ülerõivaid - meeste ja naiste pikk-kuubi ja kasukaid, meeste vatte ja pükse ning naiste kampsuneid - lasti õmmelda ka rätsepatel. Esimesi teateid pealisrõivaste õmblemisega tegelevatest kuueseppadest ja kasukseppadest külas leidub juba 16. sajandi algusest. Külarätsepad pärinesid talurahva hulgast, õmblemisoskuse omandasid nad vanematelt rätsepatelt, kelle juures nad algul õpipoistena töötasid.