Lõuna-Eesti

Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) rahvarõivaid
iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti
paistis vanapärasustega silma Mulgimaa (s.o Halliste, Karksi, Tarvastu,
Paistu ja Helme kihelkond): naistel algelise lõikega särgid,
kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga
puusapõlled,
linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana
hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni
üleminekuni linnamoele.
Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, sealt levisid need lõuna poole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale.
Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. 19. sajandi esimesel poolel said üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste tunnus - tanu - oli valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid.
Meeste särgist, pükstest ja vatist (viimast ei kantud Mulgimaal) koosnev ülikond sarnanes oma lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eestis kantuga, eriti ala põhjaosas. Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks pükste lõige ja särgi kandmine vöötatult pükste peal.
Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setodele, kellel see
avaldus meeste ja naiste rõivakomplektide tervikpildis. Seto naised
kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega
venepäraseid särke. Piduliku ülikonna juurde kuulus särgi peal kantav
valgest villasest riidest umbkuuetaoline, vene naiste sarafani tüüpi
kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü.
Rüü oli vale- ehk liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult
seljal. Setode kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste
peakatted, ehted, kaugest minevikust pärinevad puusapõlled,
geomeetriline ornament.