18.sajand

Uuendusena levis 18. sajandi algupoolel Põhja-Eestis, seejärel üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Varasemate ühevärviliste asemele tulid alates sajandi keskpaigast rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud,
mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid
mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse
talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel
mustrilise siidkattega
pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks
värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised
kampsunid ja vestilaadsed
liistikud (Saaremaal abud).
Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18.
sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaesemete tikandis
hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel
kasutama vene rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedel võeti kasutusele punasest neljatahulisest villasest nöörist -
kaarusest - peale õmmeldud kaunistused.
Kogu majanduselu kaubalisuse kasvuga suurenes maaelanike rõivastuses 18. sajandil ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest.