1. Sünonüümid on samatähenuslikud sõnad, nt ruttu - kiiresti, voodi - säng, ilus - kena, kõndima - sammuma.

Sünonüümid moodustavad sünonüümiridu, milles sõnad väljendavad ühte ja sama tähendust, kuid erinevad tähendusvarjundi ja stiilivärvingu poolest. Peasõna on tavaliselt kõige neutraalsem, mis sobib erisugustesse tekstidesse, neid ridu saab alati täiendada, nt ütlema - lausuma, rääkima, kõnelema, sõnama, lausuma, mainima, seletama, teatama, kostma, jutustama, lobisema, kohmama; tore - suurepärane, hiilgav, vaimustav, oivaline, võrratu, meeldiv, hunnitu.

Sünonüümide abil saab väljendada suhtumist kõneldavasse, nt inimese kohta saab öelda lobamokk või jutukas (stiililt leebem sõna). Sünonüümid muudavad teksti ilmekamaks ja vaheldusrikkamaks, aga sõnavalikul tuleks lähtuda suhtlussituatsioonist.

Vaata ka "Sünonüümisõnastikku" http://dict.ibs.ee/syn/.

Mitmetähenduslikel sõnadel on erinevad antonüümid, nt vana - uus, vana - noor, terve - katki, terve - haige. Antonüüme saab moodustada ka liidete abil, nt õiglane - ebaõiglane, andekas - andetu.

Vaata ka "Antonüümisõnastikku" http://www.eki.ee/dict/antonyymid/ .

Homonüüme saab liigitada:

1) täielikud homonüümid on sarnased kõikides vormides, nt aas - silmus, rohumaa; puur - tööriist, võreseintega ehitis;

2) osalised homonüümid on sarnased ainult ühes või mõnes muutevormis, nt loe - loe, lugema, poegi - poeg, pugema, kurke - kurgu, kurgi;

3) grammatilised homonüümid moodustuvad, kui sõna käänamisel käändelõpud ja tunnusd puuduvad, nt kala - ainsuse nimetav, omastav, osastav; käsi - ainsuse nimetav, mitmuse osastav.