Realism (ladina realis 'tõeline, asine') kirjanduses tähendab nii reaalsusele lähedast kujutusviisi kui ka kirjandusvoolu, milles kirjanduse lähedus tõsielule seatakse omaette eesmärgiks.

Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.

Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile.

• Positivism - keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle).

• Materialism - kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu).

Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused.

Realism kandus ka kirjandusse:

• täpsus,
• reaalne maailm,
• objektiivne maailm.

Tunded ja vaated jäid tahaplaanile.

Žanritest said valdavaks romaan ja novell.

Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine.

Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi.

Realismi isaks loetakse Balzaci. Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teostes on tohutud detailid.
Realismi tippteoseks loetakse Flaubert'i "Madame Bovary".

Realismi põhimoto: ilus on vaid tõde.