Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks.

Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend.

Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.

Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust, katarsist jpm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja dramaatikaks ehk draamakirjanduseks, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähenduses on ilukirjandus "fiktsioon" ehk väljamõeldis, millel ei pea olema tõe väärtust.

Eepika (kreeka sõnast epos) on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist.

Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks:

suurvormid: eepos, romaan

väikevormid: jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot

Eepiline teos kujutab tavaliselt jutustavas stiilis üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi.

Lüürika (kreeka sõnast lyrikos 'lüüra saatel lauldav') on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Kirjutatud värsivormis.

Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted.

Dramaatika ehk näitekirjanduse ehk draamakirjanduse põhižanrid on tragöödia, komöödia ja draama.

Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana.

Draamakirjanduse teos on mõeldud etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud, dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks ja stseenideks.