Õli saadakse kätte kahel viisil: külm- ja kuumpressimisel

• Külmpressimine. – toimub hüdrauliselt kuni 60°C juures. Oli kaua aega valdavaks meetodiks. Tänapäeval kasutatakse külmpressimiseks ainult mahepõllunduse toodangut ning sel viisil õli eraldamiseks peavad viljad ja seemned olema vähemalt 30% rasvasisaldusega. Õlisid pressiti pikka aega käsitsi, tänapäeval on see töö mehhaniseeritud. Külmpressitud õlisid ei rafineerita.

• Kuumpresssimine – viiakse läbi kruvipressis 80-120°C kuumuses. Saadud õli nimetatakse toorõliks (rafineerimata õli), pressimisjääki aga õlikoogiks. Kuumpressimisel saadud toorõli ei sobi toiduks, seda peab mitmel moel puhastama.

• Hüdratiseerimine – eraldatakse vabanenud rasvhapped, samuti pikaajalisel praadimisel vahtu ja suitsu tekitavad ained.

• Rafineerimine (neutraliseerimine) – õlide töötlemine leelistega, mille tulemusel rasvhapped seebistuvad. Sade eraldatakse tsentrifuugimisega.

• Pleegitamine – eraldatakse toorõlis olevad pigmendid.

• Hüdrogeenimine – vedelate taimeõlide küllastamine vesinikuga, mille tulemusel muutub konsistents. Mida pikem on protsess, seda tahkemaks muutub rasva konsistents ja tekib rohkem küllastunud rasvhappeid. See protseduur pikendab taimerasva säilivust

• Fraktsioneerimine – õlide kristalliseerumise vältimine madalal temperatuuril. Pärast õlide jahutamist eraldatakse tekkinud kristallid filtreerimisega

• Desodoreerimine – toorõli lõhnavabaks muutmine. Selle tulemusel pikeneb õli säilivus.

• Ekstraheerimine - teatud materjalidest orgaaniliste lahustitega rasva või õli eemaldamine.

• Antioksüdantidega töötlemine – muudab õli rasvhappelist koostist, vitamiinide ja mineraalainete sisaldust, värvust, maitset, kasutustingimusi.

• Kuumustaluvus – sellega koos ka suitsemispunkt jagab õlid kahte rühma: praadimisõlid ja salatiõlid.

• Suitsemispunkt – temperatuur, mille ületamisel õli hakkab suitsema, omandab ebameeldiva maitse ning annab selle edasi toidule.