Siidi ajalugu on üks suur saladuste hoidmise lugu. Tänapäevani on täpselt teadmata, kus siid avastati ning tänu kellele ja kuidas alustas see materjal oma maailmavallutusteekonda. Üldse põhineb tekstiiliajalugu suuresti legendidel, kuna kangas ise hävib kergesti aja ja ilmastikutingimuste mõjul. Enamik ajaloolasi siiski nõustub, et siidi kodumaaks on tõenäoliselt Hiina.

Legendi järgi avastas siidi aastal 2640 eKr Hiina keisrinna Xi-Ling-Shi, kes pillas kogemata teetassi siidiliblika kookoni. Seda tassist välja tõstes avastas ta, et kookonist saab kerida pika imepeene ja läikiva niidi. Keisrinna mõistis selle kasutamise võimalusi ja pani nii aluse siidiviljelemise kultuurile. Avastus osutus nii oluliseks, et mõni aeg hiljem kuulutati keisrinna Xi-Ling-Shi selle eest jumalannaks. Juba aastal 1400 eKr olid erinevad kootud siidkangad üheks väärtuslikumaks kaubaartikliks Hiinas. Hiinlased valmistasid siidist rõivaid ja seinavaipu, aga ka vibu- ja õngenööre. Siidi kasutati interjöörides ja religioosses atribuutikas, samuti talverõivaste polsterdusena ja isegi veeanumate tegemiseks. Hiinas oli siid üks olulisemaid sissetulekuallikaid. Loomulikult püüti kiivalt siidivalmistamise oskusi ja tehnoloogiat võõraste eest varjata. Inimest, kes selle kohta ainsagi sõna lausus, ootas ees surmanuhtlus. Hiina valitsejad suutsid seda saladust hoida ligi 3000 aastat.

Kõikidele pingutustele vaatamata imbusid siidivalmistamise oskused siiski aegamööda Hiinast välja.

Kõigepealt jõudsid neile jälile ilmselt jaapanlased. Kavalad jaapanlased meelitasid Hiinast enda juurde

neli konkubiini, kes olid nõus õpetama Jaapani õukondlastele nü tavalise kui ka ornamentaalse siidi

kudumise kunsti. Jaapanis on hiinlannade auks isegi tempel püstitatud, mis näitab, kui oluliseks nende

oskusi peeti.

4. sajandil oli siidi valmistamine enamikule eurooplastele endiselt täiesti arusaamatu asi. Levis kõige uskumatumaid teooriaid. Ühed väitsid näiteks seda, et siidi saadakse mingi pikakarvalise mereeluka kasukast. Teiste arvates olevat Hiinas eriline pinnas, mida niisutades on võimalik vormida selliseid kangaid nagu siid.

Kõigele vaatamata hakkasid siidivalmistamise oskused lõpuks jõudma ka Euroopasse. Aastal 500 oli Justinianus saatnud Hiinasse kaks Süüria munka, et nad uuriksid välja siidivalmistamise saladuse. Tagasi tulles tõid mungad kaasa õõnsatesse bambuskeppidesse peidetud siidiliblika kookoneid ja mooruspuu seemneid ning andmeid ketramis- ja kudumismasinate kohta. Need, kes kord juba siidi lummusesse olid sattunud, andsid oma teadmisi ja oskusi edasi ning nii jõudis siid ka Kreekasse, Egiptusse, Põhja- Aafrikasse ja Hispaaniasse.

12. sajandil vallutasid veneetslased Konstantinoopoli, mis andis uue ligipääsu haruldastele siididele. Toorsiid toodi laevadega Veneetsiasse, kuhu olid rajatud kudumistsehhid. Nüüd said kõik eurooplased seda luksuslikku materjali osta.

Üldiselt arenes süditööstus esialgu aeglaselt (v.a Konstantinoopolis).

Ajavahemikus 1203-1209 saavutasid veneetslased mitmeid võite Kreeka üle ja nende valdusse läksid ka mõned sealsed siidiussikasvatuspiirkonnad. Veneetslased tutvustasid siiditööstust ka teistele Itaalia linnriikidele ja aastaks 1300 tegelesid siidiga juba tuhanded inimesed. Sel ajalooetapil oli enamik Euroopa rikkusi kiriku ja aadelkonna valduses, kes soosisid siiditootmist, kuna see oli kasulik äri. Esile kerkisid sellised linnad nagu Firenze, Bologna, Milano ja Genova. Bologna sai kuulsaks Itaalia ainsa siidi ketrustöökojaga. Seda positsiooni hoidis ta kuni 1500. aastani, mil ka teised linnad rajasid oma ketrusvabrikud.

Siiditootmine jõudis tasapisi ka Inglismaale, kuid sealset siidi ei saanud võrrelda samal ajal Lõuna-Euroopas valmistatuga ning Inglismaa aadlikud kandsid Itaaliast toodud siidi.

Aastatel 1450-1466 muutus suurimaks siidi importijaks Lyon. Seal käivitati ka siiditöökoda, kuid esimesed siidiussid toodi Prantsusmaale 1520. aastal. Lyon on tänapäevani üks juhtivaid kvaliteetsete ornamentaalsiidide disainikeskus ja Pariis maailma rõivamoe- ning stiilikeskus.

Aastal 1804 leiutas Joseph-Maria Jacquard kangasteljed, millel oli võimalik kududa vägagi keerulise koemustriga kangaid. See oli tõeline kudumistehnika revolutsioon, mis viis tekstiilitööstuse nii Prantsusmaal Lyonis kui ka teistes Euroopa maades hoopis uuele tasemele. 19. sajandil suurenes mehhaniseerimine ja kasvas toodang,, kuid sajandi viimasel veerandil hakkas siiditootmine vähene- ma. Levima hakkasid mitmesugused siidiusside haigused (näiteks pebriin), mille tulemusena hävisid Euroopas terved siidiussikasvandused. Neid haigusi uuris maailmakuulus prantsuse keemik Pasteur, kes leidis lõpuks abinõu nende leviku pidurdamiseks. Siidiussi ähvardanud tõved olid aga muutnud siidikasvatuse ebakindlaks sissetulekuallikaks. Traditsiooniliselt siidile kuulunud turul alustasid võidukäiku esimesed tehiskiud.

20. sajandi algul jätkus Euroopa siidiussikasvatuse aeglane, ent kindel allakäik. Siiditööstus aga tugevnes tänu tehnilisele innovatsioonile ja uute materjalikoosluste kasutamisele (siid koos kõikvõimalike teiste kiududega). Samal ajal hakkas toorsiiditootjana domineerima Jaapan.

II maailmasõda lõikas läbi kaubateed, mida mööda transporditi toorsiidi Jaapanist Euroopasse. Seetõttu vallutasid uued sünteetilised kiud paljud tootmisvaldkonnad, alates naiste sukkadest ja pesust ning lõpetades sõjatööstuse ja langevarjudega. Tagajärjeks oli siidikasvatuse täielik langus Euroopas. Tänaseks on Euroopas siidiusside ja mooruspuude kasvatamisest peaaegu loobutud, kuna ilmastikutingimused ei ole piisavalt soodsad, on vaid mõned siidikasvatused Prantsusmaal, mis toodavad praegu kokku umbes 200 kg siidi aastas. Pärast sõda taastas Jaapan oma siiditööstuse ja täiustas seda ning oli 1970. aastateni maailma suurim toorsiidi tootja ja eksportija. Praeguseks on aga Jaapanis ulatusliku industrialiseerimise -tõttu siiditootmine langenud ja Hiinal on avanenud taas võimalus saada juhtivaks siidimaaks. Hiina toorsiiditoodang, mis oli 1950. aastatel vaid 2800 tonni, kasvas juba 1980. aastateks 35 000 tonnini ja moodustab nüüdseks juba üle 60% maailma siidi kogutoodangust.

Euroopasse imporditakse suurem osa toorsiidi Hiinast ja Indiast. Jaapan, kes oli varasematel aastatel tootnud samuti väga palju toorsiidi, on nüüdseks võtnud i suuna rohkem kangastele.