Enne koolihooneks saamist asus sellel aadressil Kalda ja Vene tänava nurgal ettevõtja Ludwig Bandelier´ile kuulunud mööblitööstus ja saeveski.

Fotol: ettevõtja Ludwig Bandelier´ile kuulunud mööblitööstus ja saeveski Kalda ja Vene tänava nurgal üle jõe paremal (telliskivihoone)

Pärast omaniku surma soovisid pärijad 3 hoonest koosneva kinnistut müüa, kool omakorda otsis paremaid tingimusi õppetöö läbiviimiseks. Liiva/Meltsiveski kohta kirjutas direktor Raukas: „Sepikoda asub laudkuuris (endine hoone langes kokku). Autotööde ruum on plahvatusohtlik. Rauatööde osakonnas töötab 104 m² 31 inimest. Puuduvad puhke-, pesemis- ja riietusruumid. Uks avaneb otse õue."

Pikad ja rasked läbirääkimised pärijate, linna, kooli ja Haridusministeeriumi vahel lõppesid 1926.a Tartu Linnavolikogu otsusega: „omandada Bandelieri pärijate mööblivabriku hoone Kalda ja Vene tänava nurgal, ühes krundi, hoonete, vallasvara ja vabriku sisseseadetega 9.200.000 marga eest."

Maja omanikuks oli linn, kool jäi rentnikuks „kandes kõik kulud oma eelarvest ja võttes vastu võimalikud (rendi)tulud". Remondi pidi kool teostama omavahendite arvelt. Linn võttis enda kanda maja ostuks võetud laenu põhiosa (1 250 000 marka aastas) tasumise esimesel 5 aastal. Kooli kanda jäi intressimaksete teenindamine.

Uue koolimaja remontimisel kasutati lisaks oma tööjõule veel puidutöökoja omaniku ja ehitusettevõtja Johannes Kompuse teeneid.

Uues majas alustas kool muutunud nimega. 1925.a lõpul võttis Riigikogu vastu Tööstuslikkude koolide seaduse, mille põhjal muutus Puu- ja Rauatöökool 01.augustil 1926 Tartu Linna Tööstuskooliks.

Fotol: automehhaanika eriala õpilased 1920-ndatel. Allikas: TKHK arhiiv.

1930-tel aastatel õpiti koolis järgmistel erialadel:

Puidutöö osakonnas:

• mööbelsepp,
• ehitustisler,
• tõllassepp

Metallitöö osakonnas:

• lukksepp,
• metallitreial,
• automehhaanik,
• keevitaja.

Kooli õppemaksu suuruseks oli 1930-te algul 20, II poolel 30 krooni aastas; lisandus veel 10 krooni tööriistade tagatisraha. Umbes 25 krooni aastas kulus vajalike õppevahendite hankimisele.

Andekamaid õpilasi toetas pisut Tartu linn, eraldades igal aastal koolile 300 krooni Mihkel Martna nimelisest stipendiumifondist. Lisandusid toetused Haridusministeeriumilt ja Tartu Maavalitsuselt. Vanemate kursuste õpilased võisid saada tasu õppepraktikal tehtud töö eest.

Ühiselamu puudus, seega väljastpoolt Tartut pärit õpilastel tuli leida endale elukoht, mis kahtlemata suurendas õppekulusid. Kulude nimistusse lisandus kohustuslik tööriietus töökodades. Koolivormi ei olnud.

Tööstuskool oli populaarne õpilaste hulgas ja kooli töökodade toodang klientide hulgas. Puidutöökoda valmistas näiteks 2000 kirjakappi, riiulite ja laudadega varustati paljud Tartu koolid, kooli sepikoda tegi kõik „linna sepa- ja rautamistööd" (alumisel fotol: kooli toodang; allikas: U. Raukas).

1930-tel aastatel lisandusid autoremonditeenused (fotol vasakul: tööstuskooli esimesed autod; allikas: U. Raukas), metallitöökoja meistrid ja õpilased valmistasid Emajõe vasakkalda kaldakindlustuste raudosad, 1933.a hakati tegema koguni mannamasinaid. Saadi hakkama ka autode ümberehitamisega ja ehitati valmis kaks purilennukit.

Õpilaste suhtumine töötegemisse muutus 1930-tel aastatel vastutustundlikumaks, noormehed olid huvitatud vajalike oskuste ja vilumuste omandamisest ja suhtusid õpingutesse täie tõsidusega.

Eriti populaarsed olid autojuhikursused. Ametlik luba kursuste korraldamiseks saadi 1928. aastal. Õpilaste kõrval koolitati autojuhtideks ka linna- ja maaelanikke. Spetsiaalsed kursused korraldati koguni politseinikele.

Kursuste korraldaja ning peamine lektor oli direktor Viktor Raukas.

Lisaks valmistas ta ette autoerialade õppekavad, oli erinevate õpikute autor ning koostas Eesti Vabariigis 1930-tel aastatel kehtinud liikluseeskirjad.

1931. aastal viisid vastuolud linnavalitsusega Raukase direktoritoolilt. Tema järglaseks määrati Martin Puust, kes pidas seda ametit vallandamiseni 1939.aastal.

Fotol: direktor Puust