Eesti rahvuslikest pitsidest moodustab ühe omapärasema osa setu pits, mida hakati valmistama 19. sajandi keskel Kagu-Eestis Setumaal. Setud kaunistasid pitsidega rahvarõivad, rituaalidega seotud esemeid.

Setud kaunistasid pitsiga rahvarõivaid: pealiniku otsi ja põllede alaäärt ning rituaalseid esemeid: pühaserätte ja pulmades kasutatavid mõrsja suurrätte ning käterätte.

Alguses kaunistati puuvillase punase ja valge lõngaga ikoonilinade ehk pühaserättide otsi, samuti pealinikuid ja mitmeid pulmakommetega seotud tekstiilesemeid. Hiljem lisandusid kollane ja must värvitoon, mida värviti kodus taimedega(punast saadi madarajuurest, musta lepakoorest ja koolast kaselehtedest, äkksinist uriinist. Sinise saamiseks pandi teatud kogus uriini paariks nädalaks ahjusooja käärima. Võib ette kujutada, kui vänge hais seda protsessi tares saatis!), ja pitse hakati valmistama villasest lõngast. Lõngade värvimine oli väga tähtis toiming: selleks pidi valima õige nädalapäeva ja kuufaasi, ka värvija ise pidi olema sealjuures heatujuline - vaid siis õnnestus värvimine. Valmistatud heegelpitsid olid kitsad ja valdavalt oli pitsimustrites geomeetrilised ornamendid.

Setu pits muutus värviliseks XIX sajandi teisel poolel, kui kaubavahetuse arenedes hakati Riiast setumaale peenvillast värvilist lõnga tooma, nn "riia langa". Koos pitside värvilisemaks minemisega muutus ka materjal, puuvillane lõng asendus täielikult villasega ja pitsid muutusid laiemaks. Ühes pitsis võis olla korraga 2-10 erinevat värvitooni. Pitsid olid kuni 20 cm laiad. Peamisteks värvi toonideks olid - punane , valge, kollane, roheline, must, sinine, beež, lilla ja roosa ehk "marjanäoline"

Peenvillast lõnga värvitoonid olid säravad ja küpsed. Ühestki pitsist ei puudunud punane värvitoon - see oli "eluvärv". Igas heegelpitsis oli oma kindel värvikombinatsioon ja mustrite rühm, mis sümboliseeris setude omapärast kultuuri ja tolle aja maailmapilti.

Riia lõng oli taskukohane ainult jõukamatele setudele, vaesemad ajasid läbi valge-punasekirjude pitsidega. Punane kui eluvärv on heegeldatud igasse setu pitsi. Värviküllusel on oma sügav mõte ja rütm. “Elu oli vaene, hallile argipäevale tõid vaheldust pühade ajal selga tõmmatud rahvarõivad.”

Aegade jooksul tegi setu pits läbi mõningase arengu. Kui esimesed pitsid olid kitsad, geomeetriliste motiividega ja kolme- või neljavärvilised, siis 20. sajandi alguseks muutusid pitsilõngad tumedamateks ja heegelmustrid keerulisemateks ja laiemateks. Kui pitsides toimus värvi muutus, väljendus see kõige enam punase värvitooni heledamast tumedamaks muutumisega. Esialgu oli punane lõng helepunane, kui kasutusele tuli nn "riia lang" oli see sügavpunane. 20. sajandi algusel asendus see kirsipunasega ja lõpuks tumepunasega. Hakati valmistama lillemotiivide ja lindudega heegelpitse geomeetriliste mustrite asemel, kuni vabrikupitsid tõrjusid välja aeganõudvad käsitööpitsid. Valmistati ka iiri pitsidele sarnaseid keerulisi pitse. Erinevus seisnes vaid selles, et setu pitsid ei olnud reljeefsed.

 

Pitsid levisid talust tallu ja külast külla. Neid valmistati järeleheegeldamise teel, iga meister lisas veel midagi ka omalt poolt. Nii leidub praegu palju huvitavaid pitse, mis on üsna sarnased kuid väikeste erinevate nüanssidega.

Kui juhtus, et setu naisel ei tulnud heegeldamine piisavalt hästi välja, leidus külas alati mõni kuldsete kätega meister, kes pitsi valmis heegeldas.Neile tasuti enamasti tööga talus või põllul.

Kuigi 20. sajandi alguses tõrjusid vabrikupitsid heegelpitsid tagaplaanile, on setu naised oma esiemade käsitööoskuse siiski alles hoidnud.

Setu pits on ainulaadne, niisugust peenvillast värvilist pitsi ei tunta Põhjamaades ega ka terves Euroopas.

Vaata setupitsi tutvustavt videoklippi STM meedia kodu leheküljel http://www.stm.ee/setu-pits

ja pitsi valmistamist samm-sammult

http://www.disainistuudio.ee/pages/muu/setupits.html