Lihvimine on kaapimisel põhinev lõiketöötlemine ning lihvimisel kasutatakse suure kõvaduse, tugevuse ja haprusega looduslike või tehislikke peenestatud aineid ehk abrasiive. Abrasiivid liimitakse riide või paberist alusele spetsiaalsete vaikliimide abil. Lihvriiete ja paberite valmistamisel kasutatakse põhiliselt elektrokorundi, ränikarbiidi, räni ja peenestatud klaasi ning teisi abrasiive.

Lihvimisel on oluline protsessist osavõtvate abrasiivterade hulk, kontaktpinna suurusel, teravusel ja erisurvel. Lõikevõimsuse seisukohalt on võrdsete tulemuste korral lõikevõimsus suurem peeneteralise abrasiivi kasutamisel. Abrasiivide teralisuse vähenemisel suureneb lõikeservade teravus ja töödeldavalt materjalilt eemaldunud laast muutub õhemaks. Seetõttu saadakse peeneteralise materjali kasutamisel parem pinna kvaliteet. Abrasiivide haprus põhjustab uute lõikeservade tekkimist. Algselt on abrasiivterakese kontuur siksakiline.

Kogu protsess võib lõppeda ka tunduvalt varem kui abrasiivtera murtakse paberi küljest lahti ning tekkinud ava täidetakse tolmu ja vaiguga. Lihvimisel on üsna oluline tähtsus kontaktpinna suurusel, mida arvestatakse erineva teralisusega abrasiivide puhul.

Vajaliku eendekiiruse leidmiseks, et tagada nõutav pinna kvaliteet tuleb leida lihvimise eritootlikus, mis erinevatel abrasiivmaterjalidel on erinev. Kuna põhiline materjal mida kasutatakse lihvriiete ja paberite puhul on elektrokorund, siis määratakse selle eritootlikus ja arvestatakse ka lihvmaterjali kulu tootele.

Puidu lihvimine võib toimuda kitsa või laia lihvlindiga. Lihvlint võib olla kettakujuline või paigutatud õhkrullile.

Mitme erineva abrasiivmaterjali kasutamisel (tavaliselt leht- või rullmaterjali korral) ei tohiks abrasiivide numbrite vahe olla üle ühe. Näiteks kasutades abrasiivi nr. 100, siis järgmine lihvmaterjal oleks nr. 150, mitte 200.